Elunaine Maarika: kui vaja, taon peol mehed ära!

Soomes siseviimistlejana töötav Maarika ei tee oma soolisest orientatsioonist numbrit : ”Ma olen meestega võrdne ja diskrimineerimist ma ei karda, kui vaja taon ära,” uhkustab ta, sigaret hambus.

Ta esitleb ka oma oma musklit, mida katab Aadama ja Eeva paradiisi stiilis tatoveering, ainult selle vahega, et Aadamat pole, on kaks Eevat. „Selle tegi mulle üks kunagine pruut, siis kui ma veel noor olin,” meenutab kohe 41-aastaseks saav elunaine Maarika ja rüüpab helesinisest purgist lonksu meelehead.

Mehed ümberringi

„Minu töövaldkond on küllaltki mehine, naisi meil ei kohta, vahest arva mõni üksik, üldiselt on ikka kõik Eestist pärit töllid,” muheleb Maarika, kes viimased aastad oma leiva lauale toob Soomes töötades.

Nädalavahetustel käib ta ikka Tallinnas, sest siin Soomes on naised koledad. Seda pidavat rääkima ka Maarika heterodest töökaaslased.

„Olen siin tööl poistega võrdne ja üldiselt ei julge minuga keegi kobiseda. Eks nad teavad, et kui vaja, taon töövälisel ajal ära, näiteks peal. Võiks küll arvata, et ehitajatest mehikesed sõimavad mind lesbiks, aga reaalset ei julge keegi midagi öelda. Olen ennast maksma pannud. Teine huvitav asjaolu on see, et need samad heterodest tõutäkud on väga sallivad ja suured sõbrad. Kui paar õlle sisse tõmbavad, hakkavad kohe uurima, et kuidas see värk ikka käib jne.”

Vale tutt

„Soomes mul oma tüdrukut ei ole ja Eestis olen ka praegu vallaline. Mõned pruudid küll on, aga otseselt koos ei ole küll kellegagi. Eks kui vahest on peavarju vaja Tallinnas saada, siis saab vanad pruudid ikka välja otsitud ja kõne peale tõmmatud, et vanu häid aeg meenutada,” naerab Maarika ja näitab ootamatult oma suus ühe puuduoleva hamba asukohta.

“See vennike on siit suust kadunud sellepärast, et kippusin vale tuti kallale,” selgitab väge täis siseviimistleja ning lausub koheselt, et naiste maailmas armu ei anta. Naised on tihti jõhkramad, kui mehed. Näiteks kui meestel kehtib mingigi aukoodeks maas lamamise või õrnemate piirkondade suhtes, siis meil see puudub. Hea, et hing sisse jäeti,” meenutab Maarika mõne aasta tagust peksasaamist ja rüüpab taas lonksu helesinisest plekkpurgist.

Noored pruudid internetist

Tavaliselt lepin omale Tallinnasse nädalavahetuseks kohtingu kokku juba nädala sees Soomes olles, siis on meelelahutus puhkepäevadeks olemas. Muidu väga ei viitsikski tulla, kuna ema elab mul 20 km Tallinnast väljas, kus saab ka muidugi ööbida. Kahte korterit üksi elades pole mõtet pidada, piisab Soome omast.

Pruute leiab ikka internetist ja kõik on mulle sattunud ikka sellised nooremapoolsed, 18-22, kes alles avastavad ennast, eksperimenteerijad ja maadeavastajad,” naerab Maarika kuid lisab, et noorega tasub ettevaatlik olla.

„Noori ei saa usaldada ja kui mingi väiksem jama käes, siis joostakse kohe emme-issi juurde tagasi, et näe, mis paha tädi tegi. Sellega meenub paari aasta tagune suhe, mis lõppes hingeliselt väga raskelt.

Ta oli mulle tütre eest, lastekodust pärit tüdruk oli, võtsin ta enda juurde ja kasvatasin temast naise ja inimese, hoidsin narkootikumidest eemale, aga ükski heategu ei jää ju karistamata. Näe, vaata, armid on siiani näha,” kerib Maarika taas varruka üles, kuid seekord näitab hoopis alumist käepoolt, kus veenide kohal asuvad armistunud lõikehaavad.

„Eks ma olen vahelduva eduga kogu elu ennast lõikunud, ma olengi selline emotsionaalne,” pihib Maarika.

Lõpetuseks soovitab elukogenud Maarika ikkagi elus kõik järele proovida. Tal olid ka keskkooli ajal poisid ja toona poleks ta eales arvanud, et talle tüdrukud meeldima hakkavad.

“Aga näe, nii on, nüüd peab noori pruute kaikaga eemale ajama, sest looduse vastu lihtsalt ei saa,” kinnitab Maarika, kummutab viimased lonksud purgist sisse, läidab valge pika sigareti ja astub kiledressides Tallinna bussijaama poole. Küsimuse peale kuhu minek, vastab ta napisõnaliselt: “Eks ikka pruutidesse.”