FILMIARVUSTUS: uus Eesti linateos käristab end mootorsaena meie filmiajalukku!

Reedel esilinastus Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil (HÕFF) kodumaine mängufilm, millist pole varem Eestis tehtud. Ligi kahetunnisest juba eos legendaarsest linateosest hakkavad veel paljud rääkima.

Sander Marani mängufilmi „Mootorsaed laulsid” võtted toimusid peamiselt 2013. aastal. Sellele järgnes terve dekaad järelproduktsiooni. Pikale venimist põhjustas paljuski loomevabaduse hoidmine, sest film sai täpselt selline, nagu Maran soovis. Taoline loometegevus nõudis iseenesestmõistetavalt tohutut ajaohverdust, mis siinkirjutaja hinnangul oli seda väärt. Tulemus on hoopis teisest kategooriast kui senised kodumaised žanrifilmid.

Filmis toimuva sündmustiku põhisisu on üsna sirgjooneline, tõupuhas klišee. Seal tegutseb mootorsaega „v**upea” (Martin Ruus), kes tükeldab inimesi ja röövib ära kaunitari Maria (Laura Niils). Mariat tormab päästma kangelane (Karl-Joosep Ilves). Filmis põimuvad ühtlasi lahti mitmed mõnikord suud ammuli jätvad kõrvalsüžeed.

Näitlejatöö jookseb valgel linal sujuvalt ja ka mitteprofessionaalsed tegijad on suudetud oma „õigesse” võtmesse produtseerida - miski ega keegi ei jää häirivalt rippuma. Eraldi tahaks välja tuua tegelase Jaan (Janno Puusepp), kelle hull-või-geenius karakter aitab linateost kenakesti koos hoida.

Loomevabaduse kvaliteedimärgina on filmi raske kategoriseerida. Kui väga vaja, võib öelda „slasher-õuduskomöödiamuusikal”. Pikk ja põhjalik järelproduktsioon muudab linateose ütlemata sisutihedaks. Selle sisuga on aga tublisti, lausa elutöö mõõtmeid võtvalt vaeva nähtud-nokitsetud. Asi kukkus välja nii, et võib anda ennustuse: lähimatel aastatel saab meie tiktoklaste ja meemimaailm tublisti täiendust juurde! On näha, et tegijad panid täiega hullu ja sõgedust neil jagus.

Oodatult prevaleerivad (filmitegijate väljendit kasutades) „veriefektid” ja punast ainest kulus võtetel iga päev ämbrite viisi. Mainida võiks ka spontaanseid plahvatusi, tapjahaugi, laulvat rotti (laulja oli esilinastusel kohal ja teenis HÕFFi publikult tunnustava aplausi), relvana kasutatavat beebit, twincest-kaksikuid, lesbisiili, jumalat sisaldavat külmkappi... aitab praeguseks! 

Kuigi autorid lükkasid hullumeelsuse heebli põhja, on kultusrežissööride (näiteks Rodrigueze, Tarantino, Jodorowsky) mõjutused varjamatult esil. Nii-öelda ridade vahelt on näha, et loomeprotsessi on, nagu eeskujudki, ilmselgelt nauditud.

Maran püüdis rõhutatult vältida estploitationit ehk tuntud paiku või eesti rahvuspärandit vaatajate kinno meelitamiseks. Enam-vähem see tal õnnestus, aga päris lõpuni mitte. Nimelt, muusikaga viib film vaataja hoopis uudsesse dimensiooni, kus kohtuvad „Monty Pythoni” rõõm ja „Nukitsamehe” olavehalalik helgus. Nukitsamehelikke seoseid leidub veelgi.

Helikunsti juurde tagasi tulles - teine ennustus: „Mootorsaed laulsid” muusika hakkab samamoodi omaette elu elama. Seal esitatud lauludes pakatav rõõm, sürreaalsus ja Marani produktsiooni juveliirsus on meie kultuuriruumi mootorsaena sisse saagiva eduloo retsept.

Soovitus: "laulvaid saage" tuleks kindlasti nautida kinos või vähemasti suurema seltskonnaga. Hea publik annab siin oma lärmaka panuse nagu näiteks Tommy Wiseau „The Room” puhul.

„Mootorsaed laulsid” 2024

Režissöör

Sander Maran

Stsenarist

Sander Maran

Osades

Karl-Joosep Ilves, Laura Niils, Martin Ruus, Janno Puusepp, Rita Rätsepp, Mart Toome, Ra Ragnar Novod, Henryk Johan Novod, Peeter Maran, Mart Vugt, Thomas Kolli, Rasmus Merivoo, Kaur Maran

Produtsent

Kaur Maran, Sander Maran, Karl-Joosep Ilves, Jan Andresson

Operaator

Andres N. Raam

Produktsioon

2024 Marani Bros