Kartsin, et mu naine on lesbi, oli hoopis varas!

Aastavahetus koos oma rohkete pühadega enne ja pärast on üksiti aeg, mil paratamatult mõlgutatakse mõtteid sellegi üle, mida erilist siis lõppev aasta ka tõi või viis. Omajagu kindlasti mõlemat, nagu mullegi. On, mida meenutada...

See ”saaga”, millest sain lõplikult selge pildi alles selle aasta lehtede langemise aegu, algas tegelikult kolm aastat tagasi. Mulle nii roosiliste lootustega, et hoia ja keela. Jõudsin siis just nn Kristuse-ikka ja sõprade-tuttavate rõõmuks armusin lõpuks nii kõrvuni, et esmakordselt elus olin õige pea kindel: nüüd näevad nad lõpuks mu kauaoodatud pulmad ära! Sest sellele ei lootnud enam isegi mu kaks läbi aastate parimat sõpra, seks ajaks juba mõlemad pereinimesed ja lapsevanemad. Ei nad seda varjanudki, et ju minus ikka midagi veidrat on, sest naistele olin ma vägagi meeltmööda, lastega suhtlemine ikka mõlemapoolne lust... Ise ei oskagi öelda, mida ma pelgasin – võimalusi ju oli, ka igasugu suhteid, aga mitte kellegagi ei tekkinud igatsust pildi järgi ühe katuse all, kuni surm meid lahutab. Ja nüüd siis...

Elu tegi lõpuks erilise pöörde  

Päris täiskasvanuks sain koos XXI sajandi tulekuga. Siis elasin juba iseseisvalt, töötasin ühe sõbra isa kütuseäris. Minuga oldi vägagi rahul, mina palgaga ja sama värgiga teenin leiba tänini, kuigi mitte just iseseisva ärimehena. Mingi jõukur ma pole, aga kaugeltki mitte ka vaene miis, nii et naisevõtmiseks oli materiaalne baas täitsa olemas, kui sellesse tüdrukusse nüüd ära armusin.

Alguses lihtsalt imetlesin teda, pidades enese jaoks liiga nooreks (vahega 9 aastat). Selline tavatult suurte, helesiniste silmadega, jutukas ja sõbralik ühteviisi nii klientide kui kolleegide vastu. Mingit eriharidust tal polnud, töötas ühes bensiinijaamas, igas ametis vaheldumisi, kus aga parajasti vaja läks. Ja kõik kiitsid teda, nii noored kui vanad – nutikas ja hakkaja, alati abivalmis, ei nurisenud mitte kunagi millegi ega kellegi üle. Nii et tasapisi hakkasin ses punktis käima aina sagedamini, tegin asja ka siis, kui töö seda ei vajanud. Alati oli kosutav temaga törts juttu vesta, ja mis mind eriti võlus, oli see, et ta kunagi mingil kombelgi ei püüdnud nimelt edvistada ega kuidagi meeldida. Nii et mõnikord lausa murdsin pead, kuis talle omapoolsest sümpaatiast märku anda, arvates, et talle olen lihtsalt üks ülemustest ja küllap ilmselt juba lahtrist „vana mees”.

Kuni ühel hilisõhtul enne tema vahetuse lõppu sõitsin nimelt sealt läbi, nagu otsimaks ühte tema kolleegi, kelle kohta niigi teadsin, et teda täna üldse tööl polnud. Jõudsin sinna just ajaks, mil Grete asutas koju minema, ja pakkusin tallegi küüti. Mu rõõmsaks üllatuseks ei puigelnud ta üldse vastu, vaid oli rõõmuga nõus, ja sellest kõik algaski. 

Õhtust sai hommik, ja nii edasi...

Kuna ilmnes, et meil on üsna ühine kodutee, minul tema omast pikem, siis ei lükanud ta tagasi ka mu ettepanekut korraks kohvikusse põigata. Kahjuks oli see ainus ettejäänu mingi avarii pärast suletud, ja mu hing lausa hõiskas, kui Grete vaid mulle korraks imestunud pilgu saatis, aga soostus sellegagi, et kohvi teen talle oma poissmeheurus. Lausus vaid „oo, miks mitte – see oleks põnev...”, ja nii me koos liftis üles liuglesimegi.

Pole mõtet pikemalt heietada, kuidas kohvi, muidugi ka veini jõime, kuidas nagu enesestmõistetavalt voodisse „sattusime”, kuidas aeg ju niigi hiliseks jäi, nii et hommikul ärkasime koos. Kui mainin vaid, et see öö mu lõplikult maha murdiski, siis näete niigi, kui rivist väljas mu mõistuseraasuke oli. Paar kuud hiljem võtsin ta oma katuse alla ja olin hullult õnnelik. Veel paari kuu pärast, kui töö juureski juba teati, et koos elame, tegin talle vägagi kommetekohase abieluettepaneku. Tema rahulik kommentaar „peab mõtlema” ainult suurendas mu lõõma, ja veendumust, et lõpuks leidsin siis minagi oma õige. Tööle jäi ta sinnasamasse, kuigi pakkusin võimalust, et leian talle ehk midagi paremat. Nii et sedasi see esialgu kestma jäigi.

Muutuseks vaid see, et nüüd hakkas meil aina külas käima tema südamesõbranna (nagu Grete rõhutas), selline vaikne ja ilmetu tüdruk, Gretest ilmselt niisama vaimustatud kui mina. Algul mõne korra kuus, siis juba igal nädalal, siis paar korda nädalas. Pärast ühist õhtusööki ajasid köögis oma naistejutte, mis mind pikapeale häirima hakkas. Siis eriti, kui Grete juba mitmekordse altvedamise peale avalduste viimise asjus justkui täiesti ükskõikselt arvas, et aega selle kiire asjaga on. Kui ükskord jutu sees märkisin, et minu laps peab sündima seaduslikku perre, vaatas mind pikal pilgul – justkui oleks laste sündimine talle nagu mingi ennekuulmatu  ilmaime...

Tasapisi sugenes ainet mõtlemiseks

Kuigi Grete oli viks perenaine, hakkas mulle see sõbranna pidev kohalolek tasapisi närvidele käima. Kuni ükskord mingist tühjast tüli tõusis ja ma talle välja ütlesin, et mulle aitab – ajuti on tunne, nagu peaksin kahte naist. Kohtugu kus tahes, aga mitte alailma meil! Samas polnud mul tekkinud vähimatki kahtlust mõlema soolises orientatsioonis, sest mulle oli Grete maksimaalne andumus ise. Pealegi selgitas ta, et tüdruk on vaenelaps, kuidagi ei õnnestu mehele saada, ja tema on talle nagu ainuke trööst. Siis jätsin selle teema mingiks ajaks mängust välja, pealegi võttis Grete mu soovi arvesse ja sõbranna visiidid jäid märgatavalt harvemaks. Kuni juhtus imelik lugu.

Kord koju jõudes leidsin naise pisarais. Lõputu andekspalumise käigus ilmnes, et ta oli mul kuldsed mansetinööbid (mis mul tihti vannitoa kraanikausi servale ununesid) kogemata kraanist alla lasknud. Kah mul asi, mõtlesin, pealegi ei mingid perekonnareliikviad. Järgmisel õhtul, olles kindel, et need kraanikeerust kätte saan, võtsin asja ette, aga seal neid polnud. Esmakordselt oli Grete ilme nagu lapsel, kes kriimuste põskedega vannub, et pole moosipurgi kallal käinud. Loomulikult olin nüüd kindel: sõbranna! Sest Gretet ennast polnud põhjust kahtlustada – olin talle igasugu vidinaid kinkinud rohkem kui küllalt. Ka oli ta väga arukas „poehull”. Alati imestasin, kui kokkuhoidlikult ja läbimõeldult ta hilpe ostab. Aga sõbranna kaitseks astus ta südilt välja – mitte ilmaski ei näppaks too midagi, nii et ju ta need mansetikad ikka ise veega minema uhtis. Nii et muutsin oma otsust sõbrannaga ise, Grete teadmata, sellest rääkida.

Vähk istus hoopis teise kivi all

Kaks aastat kooselu sai täis, aga abiellumisest enam ei kõppugi. Mu „lapsejutt” ajas teda nähtavalt närvi – näen ju, et tema pole vastu, ja ju ta läheb siis arstidega aru pidama, kui ma seda nii väga tahan. Kuni ühel õhtul, kui teadsin Grete sõbranna juures olevat, tuli too ootamatult meile – Gretet otsima, kelle telefon ei vastavat. Kuidagi äraseletatud näoga, seda veelgi nähtavamalt vannitoast tulles, läinud sinna käsi pesema, kui asutasin kohvi üles panema. Käes mingi ripatsiga jäme kuldkett, mille Grete oli hiljuti „enesele ise kinkinud” (nagu mulle mainis). Istus maha, uuris seda ja küsis mult, kust see siia sai. Sest see olla tema varanatukesest ainuke tõeliselt midagi väärt, esiemadelt päritud, mida ta aruharva kannab. Naersin, et kust ta teab, et see just see on, ja ta näitas mulle graveeringut selle ripatsi tagaküljel – Sophie, tema vanavanavanaema nimi, st tolle pulmakingitus.

Nüüd ei osanud ma midagi kosta, ja siis ta rääkis. Avaldades kahetsust, et oli mulle vastumeelt olnud. Tema pidanud nimelt oma pühaks ülesandeks Gretet veenda, et too nüüd aru pähe võtaks, tänulik, et saatus on talle nii hea mehe kinkinud kui mina. Aga Grete jätkab oma senist „elustiili”, mis näeb ette meeste testimist, st sisuliselt võttes neilt kui palju iganes võtta annab. Lootuses ükskord ehk armuda, mida ta küll ise ei uskuvat – milleks? Nüüd selle ripatsiga on temagi mõõt täis, sest enne pole ta temalt midagi pihta pannud. Õigupoolest poleks ta täna tema näppamistest üldse rääkinud, vaid sellest meie lapsesaamise probleemist – et Grete nimelt neelab rasestumisvastaseid preparaate ega taha abielluda, iga mehe elust ikka enne kadudes, kui asi peaks mingi seadusliku varajagamiseni jõudma. Sest seda võtab ta vähehaaval ise, nii et uurigu ma oma pangaarveid ja väärisasjade varusid, kui mul neid on. (Mida ma tõesti polnud kunagi teinud, ja seda hullem mulle...)

¤ ¤ ¤

See jutuajamine sündiski läinud sügisel. Ei vastanud Grete telefon mulle ei samal päeval, ei järgmisel nädalal ega kuulgi, ei enam iialgi. Jätsin järele, kui revisjoniga avastasin, et olin küllalt muljetavaldavaid kahjusid kandnud. Ja et ta oli sedapuhku ära läinud koos oma kõige väärtuslikuga (ilmselt enne hoolega kokkupakituga). Tööle oli saatnud lahkumisavalduse omal soovil, vabandusega, et peab sedamaid rändama Rootsi, sureva sugulase juurde (kellest keegi polnud ilmaski kuulnud). Et mitte öelda – tema eraelust ei teadnud keegi enne minuga kokkuhakkamist üldse mitte midagi. 

Tubli tüdruk – nõnda ei oskagi keegi ta kohta öelda muud kui et küll oli tore inimene ja mõnus kolleeg! Ei levita ka mina ta kohta mingit teavet – kohe otse sellepärast, et mitte avalikult lolliks jääda. Tagasi mõeldes: küll oli meil ilusaid aegu ja ilusat armastust... Aga näe – „need silmad, need silmad ei i-ial u-unune...”, ent erinevalt Viljandi paadimehest võitis ta mu südame siiski ajutiseks, täis aga ajas küll igaveseks! Kardan, et sõpradel tuleb mu naisevõtmist siitpeale jälle vaid oodata. Et päris asjatult lausa halli peani, seda ei tahaks ise siiski uskuda...

Egoni jutu pani kirja Imbi Käbi