Kuidas mõõta ja jälgida eramaja siseõhu kvaliteeti?

Kuidas mõõta ja jälgida eramaja siseõhu kvaliteeti, on pigem tehnilist laadi küsimus. Märksa olulisem on teada, miks seda on üldse tarvis teha ja mis annab märku, et eluruumide siseõhk pole just kõige tervislikum.

Näiteks on higistavad aknad ehk akende siseküljele ilmuv kondents üks sümptomitest, mille puhul oleks vaja siseruumide õhu mõõdistamine esimesel võimalusel ära teha. 

Üldjuhul viitab aknaklaasile kondenseeruv vesi liigniiskusele hoones või konkreetses ruumis, aga seda ilmingut võivad põhjustada ka ebakvaliteetsed aknad, tasakaalustamata või puhastamist vajavad ventilatsiooniseadmed. Kondenseeruvate akende tegeliku põhjuse väljaselgitamiseks tuleks läbi viia täpsem mõõdistamine.

Liigne kuivus ja alarõhk

Kinnine ja kuiv nina või silmad viitavad jällegi liiga kuivale siseõhule. Liiga kuiv õhk kuivatab limaskesti ega lase ka pika magamise järel end korralikult välja puhata. Ülemäära kuiva õhuga toas magades on hommikul ärgates tunne, et pea oleks justkui vatti täis. Kas piisab vähem intensiivset kütmisest, et õhuniiskus normaalsele tasemele viia või vajab ventilatsioon häälestamist, oskavad kindlaks teha spetsialistid.

Näiteks võib tasakaalustamata ventilatsiionisüsteemi korral või ka väga õhutihedate avatäidetega majas tekkida alarõhk. See tähendab, et hoonest puhutakse välja rohkem õhku, kui pääseb õhku majja sisse. Selle tulemusena on hoones värsket hapnikurikast õhku vähe, mis omakorda soodustab peavalu teket. Alarõhuga kimpus eramaja tunnuseks on ilma ilmse füüsilise takistusteta raskelt avanevad uksed. 

Kvaliteetse toaõhu A ja B

Nagu öeldud, on tervisliku siseõhu aluseks hästi toimiv ja tasakaalus ventilatsioon. Tervisliku ja normaalse toaõhu saavutamiseks on vaja teada, millised on toaõhu näitajad. Näitajate analüüsimiseks tuleb läbi viia hulk mõõdistamisi, mis hõlmavad õhutemperatuuri, -rõhku, -kiirust, -niiskust kui siseruumide mürataset, aga ka õhus leiduvate peenosakeste hulka. 

Tasub teada, et ühe eramaja ruumides ja korrustel kui ka isegi ühe ruumi piires võivad näidud varieeruda. Professionaalselt teostatud mõõtmiste ja korrektselt analüüsitud andmete põhjal on võimalik planeerida järgmised sammud, et saavutada kvaliteetne siseõhk hoone kõigis osades.

Ventilatsioonisüsteem on kompleksne tervik, mis tähendab seda, kui muuta üht parameetrit süsteemi ühes osas, mõjutab muudatus süsteemi teiste osade näitajaid. Näiteks võib liigkõrge CO2 ehk süsihappegaasi taseme vältimiseks tõsta majas õhuvahetuse intensiivsust. 

Samas tuleb arvestada, et talvise kuiva õhu korral võib suhteline õhuniiskus langeda hoones alla normatiivse taseme, kui hoonesse pole paigaldatud või ei kasutata niiskustagastusega ventilatsioonisüsteemi. Niisamuti võib ilma soojustagastuseta ventilatsioonisüsteem viia õhuvahetuse hulga tõstmisel toatemperatuuri alla, jätta ruumid jahedaks ja tekitada tuuletõmbe efekti.

Mis on tervislik toaõhk?

Kui küsida, et mida siseruumide puhultervislik õhkikkagitäpselt tähendab, siis tegelikult on see üsna täpselt defineeritud mõiste. Kvaliteetsed siseõhku iseloomustavad konkreetsed füüsikalised parameetrid, mille lähtealuseks on mõju inimese tervisele. Nõnda on välja arvutatud, et kõige inimsõbralikum on toaõhk, mille optimaalne süsihappegaasi tase on 900 ppm (inglise keeles parts per million), temperatuur vahemikus 20-25 soojakraadi ning suhteline õhuniiskuse tase 40-55 protsenti.

Hästi toimiv eramaja ventilatsioonisüsteem on tervisliku sisseõhu garantii: tagab piisava õhuvahetuse, ühtlase õhujaotuse kõigis ruumides, aitab säästa küttekuludelt ja on seejuures piisavalt tähelepandamatu, vaikne ja lihtsalt juhitav. 

Kui mõni neist kriteeriumitest pole täidetud, siis on see piisav põhjus, et pöörduda spetsialistide poole ning paluda nende abi. Tasub meeles pidada, et meie kliimas on aeg, mil veedetakse suurem osa päevast siseruumides, pea kolmveerand aastast. Sestap on tervislikul siseõhul meie elu kvaliteedile ja heaolule märkimisväärne mõju.