Nõia nägemus: „Ühiskond muutub veelgi pealiskaudsemaks!”
Hakkama saamiseks on vaja muutuda palju suurema selgrooga olendiks. Ka riigil ja seda juhtival valitsusel, kes julgeb arvestada kogu oma rahva vajadusega, mitte ainult huvigruppide, vähemuste või eliidiga, nendib nõid Marika Palu-Üpraus.
Vajadusel peab määrama kindlaks igasugused kaitsepiirded ja neid ka rakendama. Lisaks peab Eesti riik vajadusel julgema olla ühepoolne, mitte tasakaalus. See aitab tagada kindlat ja selget võimu – asi, mida rahvas tegelikult oma riigilt ootab. Laialivalguv "kõigi teistega arvestame“ tegelikult lõhub riiki ja rahvast ja mõlema hakkama saamise võimet. Eesmärk ei ole ju hea ja ilus paista, eesmärk on kesta.
Loodushoid ja kannatused
Meie koduplaneedile oli läinud aasta kannatuse varumise koht. Üle-ekspluateerimise tagajärjed hakkavad vaikselt kuhjuma ja see on ajanud tasakaalust välja erinevad elemendid. Meeletu metsaraie lõhub kliimat nii põhja- kui lõunapoolkeral. Mõlemal pool kaks eesmärki: suurte istanduste või külvipindade rajamine ja suur metsaraie maht. Tulemuseks kõikvõimalike tugevate tuulte, tornaadode ja orkaanide tekke- ja jõu kogumise kohtade arvu suurenemine maismaal tänu lagendike suurenemisele. Selle tagajärjel suureneb pinnase erosioon: viljakas orgaanilise ainega pinnas tuulte mõjul kantakse veekogudesse. Inimeste suhtumine planeeti kui paljude elanikega iseenesest elutusse keskkonda, millele kõige suuremat kahju põhjustab süsihappegaasiheide, on läbinisti vale. See lihtsalt on üks äri liik. Palju suuremat kahju põhjustab meeletu rikastumise vajaduses toimuv kõige raiumine, kaevandamine ja pidev kasumivajaduses tootmine. Tulemuseks kuhjuvad prügilademed, mis lõhuvad loodust samamoodi. Kui planeeti ei hakata pidama väärtuslikuks võrdseks partneriks, nagu pereliikmeks, siis võib tema kannatus üsna varsti katkeda ja ta reageerib ka nii, nagu võõraste hoolimatute röövellike vallutajatega ikka tehakse.
Uus aasta ei pruugi enam nii tore tulla kui eelmine, sest planeet, kui peab tarvilikuks, hakkab õppima ellujäämise nimel järsemate otsuste tegemist. Planeedi energia-aasta hakkab talvise pööripäevaga, aga tegelik pööramise protsess hakkab alati paar päeva varem. Sel korral hakkas väga palju varem – meil siis pööritormiga nimega Birgit (mis on anagramm Brigitist, keldi talvekuninganna nimest). Planeet on kõvasti haiget saanud inimeste tegevuse läbi, sest on olnud vägagi alluvas olekus ja püüdnud toetada enda pinnal liikuvaid elanikke. Loota, et see on vaid „tükk kivi“, mida „valitseb looduse kuningas inimene“ ei ole enam võimalik. Sel aastal peaks hakkama sagenema nähtused, kus ka tema hakkab toetuma endale, oma vajadustele ennast kehtestada, kui arvab, tema pinnal on mingit asjadega ülekäte mindud. Kusjuures loeb tema arvamus asjadest, mitte see, mida meie peame tema arvamuseks. Need võivad olla täiesti erinevad asjad.
Ettenägematuste aasta
Kui igaüks on kapseldunud oma tõekspidamistesse ja türanniseerib teisi oma õiguste ning nõudmisega, siis planeet teeb sama – on türanniseeriv, õel ja nõrk. Tekitab olukordi, kus ainus võimalik olek tundub olema kapseldumine, sest kõik takerdub kuhugi. Ainus tee sealt välja on koostöö, abikäe otsimine – seda ei pea kõva häälega ega ka mitte salaja pakkuma, seda peab küsima, kui vaja on. See on hakkamasaamise võti kõigile siin planeedil tuleval aastal.
Läbivaks teemaks on ettenägematused. Tahan öelda, et pidevalt tekivad (tekitatakse) olukorrad, milleks ei olda valmis. Igasugune ette valmisolek on väga tõsine kaitse. Siin peab tähele panema, et ka valmistumisest võib väsida, sest muudkui nähakse ette, hoiatatakse ... ja midagi ei juhtu. Ei juhtugi, kui on õigesti, korralikult ja piisavalt ette nähtud. Ja kui siis väsitakse ja lüüakse käega, siis juhtub midagi, milleks ei oldud valmis. Seega, valmisolek igasuguste asjade vastu on rahuliku une võti.
Ühiskonnale tervikuna nii suuremas mastaabis kui ka väiksemate osade kaupa oli läinud aastal iseloomulik meeletu armukadedus teiste suhtes. See taandati isiklikuks konkurentsiks, mida iseloomustas vastutamatus, moraalitus ja võõrandumine. Ühiskond, kui keskkond, kus indiviidid omavahel kohtuvad ja vahetavad kaupu, teenuseid, infot, oskusi ja seltskonda devalveerus oma funktsioonilt ja muutus ennekõike meelelahutuslikuks kohaks. Koos isikliku ambitsiooniga silmapaistvuse järele. Koostöö ja vajaduste rahuldamise asemel kõlas mitmeid kõvahäälseid monolooge erinevatel teemadel, mis kõik olid silmaklappidega juhthobuste poolt peetud ja lähtusid isiklikust kasust. Riputades teemadele külge üldise kasu sildi, mis tavaliselt oli demagoogiliste võtetega tekitatud ja peale surutud.
Kulude suurenemine näitab läbikukkumist
Uus aasta toob meie riigile kaasa meeletu arengu vajaduse. Tekkinud arenguaugud on vaja täita väga kiiresti või kolime ajaloo prügimäele.
Tegutseda tuleb, lihtsalt tekkida võiva vägivalla ärahoidmiseks. Praegused argpükslikud machod peavad hakkama võtma vastutust ja laskma liigse õhu välja. Kõikidel riigi valitsemise tasanditel hakatakse nõudma sisemist ausust. See puudub praegu täiesti. Samuti oskust kuulata kõhutunnet kaine kalkulatsiooni kõrval.
Igas olukorras tuleb meeles pidada, et läbikukkumise korral suurenevad kulud. See tähendab, et kulude suurenemine näitab läbikukkumist.
Ebausaldusväärsus ja vastutustundetus on lootusetute olukordade loojad. Hakkama saamiseks on vaja suhelda, rääkida asjadest ja võtta vastutus, mitte otsida süüdlasi, et nende kukil trampimisega loota omaenda maine paranemisele. Tuleb loobuda jutuvoorudest, mida peetakse jutuvoorude jaoks, õppida tunnistama oma vigu ja oskamatust – see loob põhja usaldusväärsusele. Ometi tundub, et ka tuleval aastal on ühiskonnas läbivaks teemaks ja kehtivateks märksõnadeks vastutamatus, moraalitus ja reeglite eiramine. Otse loomulikult ei jää see tagajärgedeta.
Tühisuse hulk kaldub suurenema
Riigi mastaabis oli läinud aasta iseloomustamiseks kõige sobivam minevikust pärit sõna "pokazuhha“ – nägude tegemine. Käis võistlus (ka erinevate riikide vahel), et kes ikka on parem ükskõik milles, panustati kõikvõimalikule heategevusele ja rõhuti vooruslikkusele. Aktsepteeriti ainult seda, kes oli samasugune. Kuna igasugune heategevus on suunatud endast kaugemale, siis vahel ei nähta, kas see äkki samal ajal kellelegi kahju ei tee, ei lähe kellegi arvelt. Eriti kui see heategija on silmaklappidega. Kui vooruslikkuse vajadus hakkab domineerima, siis kaasneb sellega alati kas millegi maha salgamine või lausa hävitamine. Seega peab hoolega vaatama, et seda tüüpi tegevused ei muutuks segregatsiooni tekitavateks, vahet pole, millise kategooriates jagamise alusel.
Tuleva aasta märksõnade hulka kuulub eelkõige osutamine tujukusele ja kiirusele. Asju tehakse ilma korralikult läbi mõtlemata, peaasi, et kiiresti saab. Sealjuures lähtutakse mingitest suvalistest impulssidest.
Igasugune asjaajamine võib suureneda, sest mõeldakse juurde hulgaliselt liigutusi, mida kodanik peab hakkama tegema, et enda olemist ja tegemisi õigustada. Eeskujuks olev õnne kujutis on võetud massimeediast, seebikatest, ja seda püütakse kultiveerida lausa valitsuste tasemel.
Glamuurihullus ilmselt keerab veel vinti peale – igasugune särav-sätendav ja suunda mudiv ilming läheb veel hullemaks ja kohustuslikumaks. Riigid peavad oma tõsiseltvõetavuse säilitamiseks igasuguste regulatsioonide puhul hakkama rohkem arvestama omaenda eripäradega, mis tulenevad nii geograafilisest asukohast kui ka etnograafilistest eripäradest, mitte neid püüdma eirata ja minna kaasa kõikvõimalike üldiste hullustega.
Hakkama saamiseks on vaja muutuda palju suurema selgrooga olendiks (ka riigil ja seda juhtival valitsusel), kes julgeb arvestada kogu oma rahva vajadusega, mitte ainult huvigruppide, vähemuste või eliidiga. Vajadusel peab määrama kindlaks igasugused kaitsepiirded ja neid ka rakendama. Lisaks peab vajadusel julgema olla ühepoolne, mitte tasakaalus – see aitab tagada kindlat ja selget võimu – asi, mida rahvas tegelikult oma riigilt ootab.
Läbivaks teemaks riigi jaoks on kompromissid – peab arvestama, et win-win olukordi sel aastal ei tule. Ja kui tuleb, siis on tegemist mingi tõsise vassimisega, kui tegelik olukord on värvitud üle, et paistaks win-win. Asjade lahendamiseks peab kedagi järgi nügima ja kedagi piirama.
Ükskõik, mis probleemi lahendamiseks aga vajab ta hulgaliselt kontakte, läbirääkimisi ja eelkõige selgitusi, miks tegelikult midagi tehakse ja millised on üldse võimalused. Sealjuures tuleb olla aus, mitte püüda esitada võimalikult kõigile söödavat olendit. Sellised süüaksegi ära.
Inimestele oli läinud aasta läbivaks teemaks olukord, kus nad pidevalt pidid ära viskama oma arusaamu elust, sest kuskil otsustati, et nüüd on teisiti. Oli nii toetavaid kui ka lõhkuvaid otsuseid. Pidevalt oli vaja teha kompromisse oma arusaamade ja väljast tulnud korralduste ühildamise jaoks. Sellega saavutati olukord, kus inimesed hakkasid ennast tundma palju väiksematena, lausa tühistena. Isiksuste avaldumine muutus vähem oluliseks, säravad tühisused olid tähelepanu keskmes. Seega anti signaal, et oluline pole, kes sa oled, oluline on, kuidas sa paistad. Noortele tekitas see arusaama, et õppida pole vaja, asju osata pole vaja, tööd teha pole vaja. Vaja on osata särada ja seda sära pidevalt igal pool esitada.
Enda väärtuse loomine
Tuleval aastal on selle tagajärjel kahjustunud enesekirjeldusega, välisele toetuvate inimeste hulk suurenenud. Kuid välisele toetumine võimaldab paigast lüüa, lõhkuda ja haigeks teha. Sellises olukorras, kus ühiskond nõuab alati võitjaks olemist, on kerged tulema lollid reaktsioonid, mis omakorda mõjutavad saatust ja igapäevast toimetulekut. Tulemuseks on järgmine etapp oskuste vähenemises keskmise inimese jaoks. Ja selliste inimeste hulga suurenemine, kel pole huvisid ega oskusi ja kes elavad ettekirjutatud mustrite järgi.
Olukorraga hakkama saamiseks on vaja lõpetada igasugune kohtumõistmine nii enda kui teiste üle ja süüdlaste otsimine. Süü asemel on vaja otsida põhjust – süü nõuab karistust, põhjus näitab millegi paremini selgeks õppimise vajadust. Sest algamas on tõsine õpiaeg kõikide jaoks. Igasugune õppimine, igasugune endale teada andmine, et "mul on vaja õppida“, on tööriist, mis aitab edasi ja hakkama saada. Sel aastal läheb üha rohkem hinda oskuste juurdeõppimine. Igasugune kirg või huvi ükskõik mille vastu võiks olla suuna näitajaks selle jaoks. Samuti on head suuna näitajad ausad tõdemused, kus me anname endale teada, et "ma ei oska“. Aga võiks ju.
Läbivaks teemaks kõikide jaoks on enese väärtuse üles leidmine ja sellest ennast juhtida laskmine. Meid on põlvkondi õpetatud, et vaja on hoolitseda teiste eest. Et see on ainus väärtuse mõõde. Tulemuseks on hooletusse jäetud, väheväärtuslik Mina Ise. See on põhjus igasugusteks tõbedeks nii vaimselt kui füüsiliselt, igasugusteks mitte-hakkama-saamisteks ja puudujääkideks. Tuleb mõista, et kui ise olla väärtusetu, siis pole ka teistele mitte midagi anda. Selleks, et teistele anda, tuleb kõigepealt endale anda, siis ei lähe andja katki. Enese väärtust ei saa keegi teine anda mitte ühegi vahendiga, see tuleb ise enda seest üles leida, ilma igasuguste põhjendusteta. Sellest algab maailm, hakkamasaamine ja hingerahu.