Piusa Jussi ilmaennustus: september kingib meile veel ühe suvekuu?

Kui te täna aknast välja vaatate, võite veenduda, et suvi veel kestab. Kuna umbes poolest maist kerkis õhutemperatuuri ööpäevane keskmine suve tasemele, saame öelda, et tänavu kestis ilus aastaaeg umbes neli kuud. Viimati oli selline lugu aastal 2013.

Nii mitmedki inimesed on rääkinud, et nii ilusat suve nagu tänavune nad ei mäletagi. Kuid eks see ole alati subjektiivne. Usun, et nii 2021. kui ka 2022. aasta suvi, rääkimata erakordsest 2018. aastast, olid tänavusest soojemad, aga alati ei ole keskmine temperatuur kõige määravam.

Suvi, kus oli vähe jahedaid päevi

Mis oli tänavusele suvele iseloomulik, et nii juulis kui ka augustis oli ainult kaks päeva (need on Tallinna ehk Põhja-Eesti andmed!), mil päevane õhutemperatuur jäi alla 20 kraadi. Sajuga oli see lugu, et juuli algul sadas palju Põhja-Eestis, aga juuli lõpus ja augusti algul, kui Tallinnas olid päris head ilmad, sadas palju hoopis Lõuna-Eestis. Erinevusi oli, aga kokkuvõttes oli 2024. aasta suve peamiseks märksõnaks siiski jahedate päevade puudumine või vähesus.

Sest kui me räägime soojaperioodist, siis sellist ei olnud ka augustis, Nii imelik kui see ka ei tundu, jäi 2024. aasta kõige pikemaks soojaperioodiks ikkagi mai lõpp, mil 25 kraadist soojemad ilmad kestsid kümme päeva. Hiljem meil enam sellega võrreldavat ajavahemikku ei olnud.

Kuna praegu kirjutame eelkõige augusti kokkuvõtet, siis lõikuskuus meil 25 kraadist soojemaid päevi kuigi palju polnudki ja needki esinesid enamjagu üksikuna. Kuid ometi me ei saa sellest üle ega ümber, et tegelikult oli august soe – normist 1,1 kraadi kõrgem. Ma ei tea, kuidas eestlased sellesse suhtusid, aga minu jaoks oli jahedate päevade puudumine palju olulisem kui palavate päevade arv.

Suuremad sajud jäid pigem juulikuusse, sest augustis tuli vihma vaid 85% normist. Võib-olla lõuna-eestlased sellega ei nõustu, aga tundus, et juuli teine pool oli kõige sajusem. Sünoptik Kairo Kiitsak pakkus küll välja, et 11. august tuleb erakordsetl sajune ja mõnel pool vihma lausa 100 millimeetri jagu, aga seal, kus mina olin (Paldiski) ei sadanud suurt midagi. Ei teagi, kust tuli see Eesti Ilmateenistuse üleni sini-lillat värvi (need värvid tähendavad paduvihma) prognoosijoonis, aga jah, olen kuulnud, et kuskil ja mite kaugel Paldiskist, päris kõva vihm ikkagi maha sadas, kuid 100 millimeetrist polnud juttugi.

September kindlasti keskmisest soojem

Nüüdseks on selgunud, et pärast jaanuari ei ole 2024. aastal Eestis olnud ühtki kuud, kus temperatuur olnuks alla normi, ehkki selle juures on üllatuslik, et ka aprill tuli keskmisest mõne kümnendiku võrra soojem. Ütleksin ikkagi nii, et viimane normist jahedam kuu oli aprill ja järgmine tuleb oktoober.

Kuid alanud septembris pole lootustki, et see tuleks normist jahedam. Esimesel dekaadil igatahes klimaatiline suvi ei lõppenud, sest ööpäeva keskmine temperatuur, mis peaks sel juhul olema üle 13 kraadi, ütetas selle piiri tunduvalt.

Usun, et see päris õige sügis, mis on jahe ja vihmane, saabub alles 5. oktoobri paiku. Septembris läheb pööripäevast küll tunduvalt külmemaks, aga päevane 12-13 kraadi ei ole veel antud aja kohta ebaharilik. Kui esimesel dekaadil on õhutemperatuur peamiselt üle 20 kraadi, siis teisel jääb see 15-20 kraadi vahele. Teiseks ei ole septembris oodata suuri vihmasadusid, mis on sügiskuu üks peamisi tunnuseid Eestis.

Kliimamuutus on tulnud, et jääda

Loo lõpetuseks kirjutan hoopis kliimamuutustest. See on praegu üks suurimaid vaidluskohti, sest rohepöörde pooldajad räägivad katastroofidest, mida võib kaasa tuua järsk soojenemine.

Fakt on see, et viimastel aastatel on maakera keskmine temperatuur üsna kiiresti tõusnud ja tegelikult on ta seda ka teinud Eestis, kus päris jahedaid aastaid peame otsima sajandi esimeselt dekaadilt. Hiljem (alates aastast 2010) on meil olnud mõned külmad talved, mõned jahedad suved, aga tervikuna ühtki liiga külma aastat polegi olnud.

Kuid Eesti on ainult tilk meres. Ega meie ilm suurt midagi loe, kui räägime kliimast globaalselt. Viimasel ajal on tulnud rohepöörde vastuväiteks fakte, et kliima (nii meil kui mujal) on kogu aeg muutunud ja näiteks eelmise aastatuhande alguses oli ilm siinmail isegi soojem kui praegu. Tekib küsimus, et miks saabus soojaperiood ajal, mil õhu saastumisest või atmosfääri tööstuslikust mõjust ei saanud olla juttugi.

Ent arvestades fakti, et näiteks mussoonkliima, kus võis pool sajandit tagasi lausa päeva täpsusega öelda, millal algavad suured sajud, ei ole tänapäeval enam kaugeltki ette ennustatav, võib siiski tõdeda, et inimfaktori mõju kliimamuutustele on täiesti olemas. Antud loo autor ei ole pädev ütlema, kui tõsiselt peame rohepööret võtma, aga kindel on minu arust see, et kliimamuutustesse skeptiliselt suhtujail on veel vähem õigus.