Suur sügisene surma- ja sünnihoroskoop

Kui lilled närtsivad ja puud raagu jäävad, on kerge pähe tulema mõte kõige ja kõigi kaduvusest. Kuidas erinevad päikesemärgid selliste teemadega toime tulevad?

Jäär

Kogu oma olemuselt on Jäär sünni ja arengu sümbol, kevadine tuuleiil ja sodiaagi imik ühekorraga. Maailma naba, kes oskab teha väga kõva häält, kui keegi teda piisava tähelepanuga ei austa. Sünd on äärmiselt jääralik sündmus – loomisvalu, mille tulemusel tekib terve uus maailm, loomulikult uhkem ja ilusam kui kõik senised maailmad kokku.

Jäära elu on otsekui sündide, uuesti- ja ümbersündide rida. Läbi elu ei väsi ta vaimustumast oma uute alguste üle – uus kool, uus eriala, uus töö, uus suhe, uus abielu... Kõik on uhiuus ja verivärske ning loomulikult väärt, et sellest kogu maailmale häälekalt teada anda.

Tänapäevane elu on teinud tunnustamise lihtsalt – laigike siin, säutsuke seal... Jäärad on tavaliselt ka usinad sotsiaalmeedia kasutajad, sest see võimaldab oma uutest algustest ja nende uhketest jätkudest kiiresti ja võimalikult paljudele teada anda. Mõelda vaid, aastaid tagasi oleks selleks tulnud ridamisi telefonikõnesid võtta...

Surm seevastu pole Jäära element mitte üks teps. Tõsi, ta võib surmast rääkida, vahel end lausa leinalilledega ehtida, kuid see on oma olemuselt siiski pigem mõnele uuele algusele suunatud tegevus. Viidetega surelikkusele võib ta üritada midagi meelepärast saavutada. Tema lein on küll alati aus, kuid siiski vilksab kõrvalpilk ka peeglisse, kontrollimaks, kuidas kantav leinakimp tema imagoga sobib. Omaenda surmast ta meeleldi ei mõtle.

Sõnn

Oma eelkäija, ehk siis Jääraga võrreldes on Sõnn samuti igavene kevad, kuid seda märksa rahulikumal, kohati ka rafineeritumal moel. Imikukisa asemel seostub Sõnniga merevahust tõusev ürgjumalus Aphrodite, samuti külvi ootav muld ja seemnetest tärkavad tõusmed. On huvitav märkida, et enamasti meeldib kõik see loetletu ka neile, kes on sündinud Sõnni päikesemärgis.

Sõnn vajab võimalust luua. Eelkõige suurt ja võimast loomingut, mis omal moel aegade otsani kestab – ja see teeb neist suurepärased lapsevanemad. Lisaks laste tegemisele-kasvatamisele loovad nad meeleldi praktilist arhitektuuri, panku ja muid finantssüsteeme ning palju muud, mis elu-olu turvaliseks muudab ning talle endale raha arvele toob.

Kui Jäära jaoks on käivitavaks jõuks sageli lihtsalt tunnustus, siis Sõnn teab hästi, et selle eest kodu ei osteta ning poes ei maksta – tema jaoks on oluline, et hea töö eest saadaks väärilist palka.

Surma suhtub Sõnn pragmaatilise rahuga – pole see senimaani kedagi puutumata jätnud, ei jäta tedagi. Küll aga on tema jaoks oluline, et kõik tema surmaga seonduv eluajal korralikult korraldatud saaks – nii mahajäänud vara jagamine kui ka kõik, mis matuserituaalidega seondub. Mahajääjad saavad notaris kinnitatud testamendi ning täpsed juhised, kuidas ja millal mida tegema peavad.

Kaksikud

Kaksikute elu on kiire ja üldjuhul suhtlemist ja põnevust täis. Tähtsate filosoofiliste probleemidega puutuvad nad küll meeleldi kokku, ent suuremat süvenemist oodata ei maksa – ei sünni-surma, ei ka teistesse kaugematesse teemadesse.

Eelöeldu ei tähenda kindlasti huvipuudust. Kui Kaksiku sõbrad teevad ettepaneku koos Rännakule minna, šamaani juures oma tulekuteed uurida või ennustaja juurde minna, pole kutsutul selle vastu midagi. Pärast sündmusest rääkides võib ta jätta lausa mulje, et tegu ongi veendunud esoteerikuga. Nii see siiski pole – psühholoogi loeng, teatrietendus või loomaaed annaks sama tulemuse.

Tihti küsitakse, kas Kaksikute päikesemärgist inimestel sünnib ka rohkem reaalseid Kaksikuid. Vastus on kahetine nagu tihti Kaksikud isegi – märkimisväärset tendentsi pole tuvastatud, kuid üksikjuhtumeid on küllalt palju.

Kaksikute elus on sageli mitu üksteist osaliselt katvat rolli – mitu töökohta, vabatahtlik tegevus, hobid... Kui Kaksik lapse(d) saab, on lapsevanemlus veel üks tema rollidest, mida ta täidab meeleldi, isegi vaimustusega, kuid mis teisi olulisi asju tema elust ei kaota. Surm ja sellega seonduv on muidu veidi pealiskaudset muljet jätvatel Kaksikutel kenasti ja põhjalikult läbi mõeldud, tõenäoliselt ka läbi kirjutatud. Ise leinates järgib ta parimaid tavasid, oma leinajatele jätab maha täpsed instruktsioonid.

Vähk

Vähi mõttemaailm on sama mitmetahuline ja erinevate plaanidega nagu näiteks Hermann Hesse kultusraamat „Stepihunt”. Muide, Hesse ise oli ka Vähk!

Vähi tänaseid samme määrab väga paljus minevik. Mitte ainult tema enda oma, vaid ka tema vanemate ja nende vanemate oma, samuti võib ta aegajalt tajuda hõllandusi millestki, millest ei saa välistada, et tegu on mõne tema eelmise eluga.

Lisaks sellele on Vähil ka arvestatavalt selged tulevikuvisioonid. Ja mis eriti kummaline – selles eilsesse ja homsesse ulatuvas pikas saagas on ka tänasel oma kindel koht, milles Vähk üpris asjalikku ja praktilist elu elab.

Vähi tundeelu on tihedalt seotud ka Kuu liikumise ja erinevate faasidega. Mida enam saab ta olla kontaktis ürgse looduse ja enda ürgse olemusega, seda õnnelikum, rahulolevam ja edukam ta on. 

Järglas(t)e sünd on Vähkide jaoks kindlalt üks elu olulisemaid sündmusi. Selleks valmistutakse põhjalikult ning Vähkidest saavad reeglina väga head lapsevanemad. Muide, lapsevanemlus on neil lausa veres – isegi lasteaias kiigutavad mõlemast soost pisikesed Vähid meeleldi titevankrit ning katavad nukutitadele lauda.

Armsate inimeste lahkumine on Vähile raske kanda – siin polegi väga suurt vahet, kas on mindud teispoolsusse või lihtsalt kaugele. Ometi aitab aegade algusest saati sisse kodeeritud ellujäämisinstinkt Vähil leppida kuitahes ränkade kaotustega ning suuta elus edasi minna, isegi hinges tuikavate armide kiuste. Oma surma seevastu aga suhtub Vähk üpris stoiliselt.

Lõvi

Lõvi maailmavaates on palju filosoofilises plaanis huvitavat ja vaatlemisväärset, ent üks omadus, millega ta paljudele teistele eeskujuks võiks olla, on oskus elada hetkes. Lõvi elab tõepoolest siin ja praegu ning ehkki tal on kahtlemata nii lühi- kui ka pikaajalisemaid eesmärke, on ta siiski hetkes kohal.

See aga tähendab, et nii sünd kui ka surm, kui me tema enda omadest räägime, ei eksi just kuigi sageli tema mõtetesse.  Ta lihtsalt ei mõtle neist!

Sündimisest hakkab täiskasvanud Lõvi mõtlema siis, kui oma laps tulekul. Siingi võib teda imetleda: tüüpilisel Lõvist emal on sisse tallatud kena turvaline jalgtee uue ja vana, kaasaegse meditsiini ja rahvapärimuse vahel. Olles väga uhke oma emarolli üle, on ta lastele suurepäraseks kaaslaseks.

Juhtub Lõvi kaotama mõne oma lähedastest, on tema lein tohutu. Viivuks meenub talle ka tema enese surelikkus, see aga muudab leinavalu veelgi kohutavamaks. Nüüd on vaja ankrut, mis leinava Lõvi taas maise elu mõnda hetkesse haagiks ning parimaks selliseks ankruks on tema järeltulija(d).

Testamendi tegemist peab Lõvi äärmiselt õigeks ja vajalikuks, kuid suhtumise väljendusega see teema tavaliselt ka piirdub. Oma matusteks on Lõvil plaanid tehtud ning lähedastele edastatud. Neid võiks kindlasti järgida – esiteks on tulemus kindlasti kena, teiseks aga... Äkki tulebki kummitama?

Neitsi

Rahuliku pragmaatikuna astub Neitsi oma eluteed üsna kindlal sammul. Ettemääratust usub ta sajaprotsendiliselt, ainult et tema ettemääratus on pisut teistsugune kui teistel – kõigepealt määrab ta vajalikud teetähised ära, siis aga hakkab mööda mahamärgitud (ehk ettemääratud) teed mööda minema. Ja, loomulikult, jõuab määratud ajaks määratud kohta.

Müstikat on tema elus vähe. Pliniuse teesi „enne sündi, nagu ka pärast surma, pole mitte kui midagi” mõtleb ta hoolikalt läbi, kuid jõuab ilmselt tõdemuseni, et Pliniust ennast pole ammu, aga tema väited annavad ikka veel mõtteainet... Järelikult, otsustab Neitsi, tuleb enesestki jäljed maha jätta. Ja seda ta teebki. Tema lapsed, looming, ideed ja märgisüsteemid on majakateks, mis talle aegajalt esinevates elutormides alati õiget teed näitavad ja lohutust pakuvad.

Oma sünd huvitab Neitsit veidike – eelkõige teadmaks, ega ta sellest tunnist mõnd terviseriket kaasa ei saanud. Neitsi on ka usin sugupuude uurija, kuid siingi tahab ta sageli teada eelkäijate põetud haigusi, lastesaamise kergust-raskust ja vanust, milleni terve ja tegus püsiti.

Oma lapse sünniks on Neitsi põhjalikult valmistunud ning talle pakub rahuldust teadmine, et kõik kulgeb nii, nagu raamatus kirjas ja arstid rääkinud.

Surmahirmu Neitsil otseselt ei ole, kuid tema elujanu on märksa suurem, kui tema vaoshoitud olemisest järeldada võiks. Ja see teeb temast väga hea kaaslase nii elus, töös kui ka loomingus. Mis temast maha jääb ning mis sellega teha? Üllatusi ilmselt ei tule – kõik, keda miski selles teemas puudutab, on aegsasti ja põhjalikult informeeritud ning Neitsi pole unustanud ka üle kontrollida, kas temast ikka õigesti aru saadi.

Kaalud 

Kaalude jaoks on kõigel ebamaisel mõttemaailmas kindel koht. Ning sünd ja surm, mis paljude jaoks mõlemad täiesti maised juhtumised on, tunduvad Kaalude jaoks kindlasti ebamaise lahtrisse kuuluvat. Sellest kõigest mõtlemine täidab tema jaoks sageli palju tunde ning pärast mõtlemist sõpradega rääkimine veelgi suurema tunnikoguse. Ka suudab Kaalude loominguline meel vähemalt osa neist mõtetest ja vestlustest kuidagi oma äraelamise vankri ette rakendada.

Igasugu ennustajad ja vaimsed teejuhid meeldivad Kaaludele väga. Nad on valmis järgima teisi ning mõningase toe korral ka ise guruks hakkama. 

Kui Kaaludel seisab ees lapsevanemaks saamine, suhtuvad nad sündijasse väga suure respektiga ning on keerulise päeva pärast üsna mures. Oma lapsi armastavad nad väga-väga ning sageli pühendavad Kaalud oma järeltulijatele hulga oma loomingut. 

Kaalud ja surm on teema, mille erinevad suhtumised kõiguvad sama kiiresti nagu apteegikaalude kausid tugevas tuules. Mõttetöö nii sel kui ka teistel teemadel kulgeb Kaaludel sageli vestluste käigus, nii et tõsine filosoofiline teema võib anda ainest tundidepikkusteks aruteludeks. Mõte surelikkusest ei tee Kaalusid põrmugi rõõmsaks, kuid targa inimesena suudetakse sellest mõttest siiski arendada midagi, millel on esteetilist väärtust.

Skorpion

Kõik, mis puudutab elu ja olemise suurimaid saladusi ja müsteeriume, on Skorpioni jaoks vesi tema veskilabadel. Skorpion elab täiel rinnal ja kirega, lisaks sellele sünnib ja sureb ta mentaalses mõttes vist küll iga kuutsükliga. 

Pole vahet, milline on tema haridus ja teenistuskäik – ta teab ikka täpselt, mida teha noore, mida vana kuu ajal, kuidas enese heaks kaduneljapäev tööle rakendada ning miks täiskuu ajal mitte otsustavaid otsuseid langetada.

Vaatamata tema tüünele ja tihti otsekui pisut vabandavalegi hoiakule on ta tegelikult äärmiselt iseteadev ja sihikindel, sedagi vist sealtmaalt peale, kus esimene sõõm õhku tema kopsudesse tungis.

Kõikvõimalikud „rännakud” on Skorpione ja tugeva selle märgi mõjutustega inimesi täis. Kord tahab ta rännata prenataalsesse ehk sünnieelsesse olekusse, kord suisa eelmistesse eludesse, kord süüvib oma hinge, siis jälle külastaks meeleldi seksuaalsuse süvikuid tänapäevases elus. Tema mentaalne elu ei jää kindlasti alla tema reaalelule, mis on samuti mitmetahuline ja huvitav.

Skorpioni kütkestavad elu ja surma küsimused nii enne kui ka pärast tema elu, teadmisjanu teeb temast väsimatu otsija. Võimalikud on ka ülipõhjalikud sissevaated mõne teise kultuuri minevikku-olevikku. Skorpion on kindel, et lõplikult ta siitilmast ei lahku. Või kui, siis ainult mõnda (veel) paremasse paika. Seetõttu pole tal surma ees vähimatki hirmu, huvi aga jätkub enam kui küllaga.

Ambur

Noore Amburi jaoks on sünd ja surm väikesed verbaalsed pallikesed, millega žongleerides algaja elukunstnik võimalikult palju tähelepanu püüab.

Sellest hoolimatuna näivast pallimängust pole vaja end palju segada lasta, sest Amburi hell süda ja filosoofiline mõtteviis on tegelikult temaga sealtmaalt, kui ta end eraldi indiviidina teadvustas, ainult ta ise pole sellega noorena veel kursis.

Aja minnes tekib noorele Amburile palju eriilmelisi tuttavaid, ta suhtleb nendega, loeb, vaatab filme ning rändab ringi. See kõik aitab välja tuua tema tegeliku loomuse – saabub aeg, mil žonglöör on kasvanud filosoofiks.

Enamik Ambureid teeb läbi ka mitmeid religiooniotsinguid ning ehkki nende lähedased võivad arvata, et nüüd langes mõne usuliikumise uks tema järel kinni, pole see siiski nii – varsti läheb uks ebaviisakalt valju kääksatusega jälle lahti ning meie Ambur jätkab kiirel sammul oma teed.

Amburite sünnid ja sünnitused on keerulised, kui need on käes, kuid aja minnes muutuvad need pigem helgeteks. Kindlasti pole Amburid kehvad lapsevanemad, kuid bioloogiliste järglaste saamine pole nende jaoks primaarne – enesest saab jälgi maha jätta ka muudmoodi. On tal aga lapsed olemas, tunneb ta neist, ja tulevikus nende lastest, rõõmu väga mitmel tasandil. Esmalt loomulikult igapäevaelus, ent ka mõttena elu edasikestmisest ja tema enda isiklikust panusest selles.

Surmast mõtleb Ambur küllalt rahulikult, ja küllalt palju. See on üks elu aluste müsteeriume ning Ambur on liiga aus enese ja teiste vastu, et mitte teha nägu, et see talle huvi ei paku. 

Kaljukits

Kaljukitse praktilise meele taga varjub ka nii mõnigi ergas kild müstikut, mis sünni ja surma teemad tema igapäevategevuse taustal täiesti olemasolevatena hoiab. Välja ta seda ei näita ning rääkida ei meeldi talle neil teemadel ka – kui see rääkimine just töö tõttu möödapääsmatu ei ole. Isegi Kaljukitsest kirikuõpetaja eelistab oma Jumalat teenida pigem maiseid asju korraldades, vähemalt siis, kui ta teiste nähes tegutseb.

Kui aga kõrvalisi silmi-kõrvu pole, suhtleb Kaljukits Jumalaga küll ning selle suhtluse osaks on kindlasti ka need asjad, mis sünni piirist ettepoole ja surma piirist tahapoole jäävad. Olgu öeldud, et need omadused teevad Kaljukitsest äärmiselt meeldiva kogudusejuhi või diakooniatöö tegija – halastuse määr ületab isiklikud ambitsioonid.

Oma laste suhtes on Kaljukits hea vanem kindlasti juba sünnieelselt. Ta teab palju tervisest ning oskab rakendada õigeid valikuid. On järeltulija juba sündinud, kohtub ta pühendunud lapsevanemaga.

Surma Kaljukits ei karda. Ta on teemad enese jaoks selgeks mõelnud juba teismeeas rüütliromantikat ja klassikasse kuuluvaid raamatuid-filme neelates ning järgib omandatud ideaale kõrge vanaduseni.

Testamendi teeb ta ausa, ehkki suurima kingina oma lastele on ta kasvatanud nad nii, et pärandit õieti nagu vajagi ei lähe. Matused aga olgu lihtsad ja pragmaatilised – inimese ärasaatmine pole mingi pullitegemise koht.

Veevalaja

Veevalaja on täis üllatusi – kindlasti pakub neid tema välimus, kuid outfit on vaid väike osa sellest omapärast, mida kätkeb tema mõttemaailm.

Veevalaja isiklik maailmavaade saab alguse enne, kui ta mähkmeeast välja jõuab kasvada. Ta ei pruugi sellest küll enne märku anda, kui sõnad selged, kuid olemas on see sellegipoolest. 

Kasvades, arenedes ning kultuuriga kokku puutudes kujundab Veevalaja oma maailmapildi ja filosoofia selgelt välja. Ta on väga tolerantne ja respekteerib kindlasti ka teiste arvamusi, ent seda eriti siis, kui need tema arvamustega vähemalt osaliselt kattuvad.

Sündi ja surma suhtumisel on raske leida paljusid Veevalajaid ühendavaid jooni, sest selle päikesemärgi esindajate hulgas on väga erinevate maailmavaadete kandjaid. 

Kui Veevalaja juhtub saama mõne lapse, annab ta järeltulijale oma suhtumised edasi. Klooni asemel õnnestub sageli saada vastand. 

Surma puudutavas on Veevalajad hämmastavalt tavandisõbralikud. Matused korraldatakse üpris täpselt mingit reglementi järgides ning see järgmine aitab Veevalajal leinaga toime tulla. Lõplikkuse tunnistamine ja loobumisoskus pole nimelt enamasti tema tugevate külgede hulgas. Oma surmast ette mõeldes seevastu ollakse hulga rahulikumad. Tuleb, mis tuleb...

Kalad

Kui sodiaagi alguses paiknevat Jäära võiks võrrelda rõõmsalt vuliseva ja mõneti kärestikulise ojakesega, siis sodiaagi lõpus olev Kalade päikesemärk on ookean, kuhu kõik jõed kord kokku voolavad. Selline ookean on pigem elusolend kui veekogu – umbes selline, mis loksub ümber Terry Pratchetti Kettamaailma.

Juba varasest lapseeast paneb Kaladest laps papad-mammad imetlust tundma oma vaikse ja tõsise oleku, lummavalt unistava pilgu ning vahetevahel justkui muuseas poetatud väikeste, kuid väga sügavate mõttevälgatuste üle.

Edasi läheb samas vaimus. Kuni punktini, kus tuleb otsustada, kas ollakse päri- või vastuvoolukala. Mõlemal on oma head ja vead. Pärivoolukala võib valida maineka ülikooli või kodule lähima pätikamba. Vastuvoolukala võib kujuneda inimõiguslaseks või terroristiks. Valikuid on muidugi palju rohkem, kuid oluline on teada, et piirid nende vahel liiguvad sama hõlpsasti nagu seguneb vesi rannaliivaga.

Kalade eneste loodud uued elud võetakse vastu vaikse ja tänuliku rahuloluga ning jumala ja kaasinimeste abiga kasvatatakse need ka suureks. Kaladest looja suurim kink neile on elu ise ja rahulik suhtumine sellesse. Surmagi suhtuvad Kalad mõtliku rahuga, nähes selles enamasti vaid väikest astet uude ja senisest veelgi sügavamasse ja kaunimasse reaalsusesse. Enamik Kalasid on väga religioossed, ehkki ilmtingimata mitte kirikuga seotud.