Tervendaja: Ärge kartke surnuid, kartke elavaid!

Maiki Meerbach on mitmekülgne naine. Ta on üles kasvatanud viis last ja samas olnud aktiivne ka tööelus. Tema kohta võib öelda nii ravitseja, poliitik, laulusõnade looja kui poetess. Kuidas see naine maailma näeb?

Oled õppinud Avicenna massaažierakoolis ja asud taas ennast seal täiendama. Mida kujutab endast Avicenna massaažierakool ja mida seal õpid?
Avicenna Massaažierakool on väga tugeva tasemega kool. Mina õppisin seal 6 kuud statsionaaris, mis tähendas väga pikki koolipäevi ja palju praktikat. Meilt nõuti nii luude kui lihaste ladinakeelseid nimetusi, mille pähe saamine oli ikka tükk tõsist tööd. Õppisime erinevaid ravimassaažide tehnikaid, põhjalikult inimese anatoomiat, füsioloogiat, närvisüsteemi ja haigusi. Lisaks olid veel loengud E-ainete mõjust meie organismile. Kuna paljudel keemiliselt sünteesitud lisaainetel puuduvad pikaajalised uuringud, ei oskagi veel ette näha tagajärgi, mida need endaga kaasa tuua võivad. Üldiselt on need üheks tselluliidi tekkepõhjuseks, sest organism ei suuda väljutada talle mitteomaseid aineid. Seega soovitan jälgida pakenditelt hoolikalt, kui palju E-aineid lisatud on. Mida vähem, seda parem, kuigi tootjad on targaks läinud ja üksikasjalikult pakenditele enam kõike ei märgi. On lihtsalt näiteks suhkruasendja aspartaam, mis tavainimesele mitte midagi ei ütle. Tegu on 1965.a keemiliselt sünteesitud ainega, mille mõjust inimorganismile me praegu midagi ei tea.
Mulle endale on südamelähedased tugiliikumiselundkonnast põhjustatud haigused ehk siis valest kehahoiakust ja rühist tulenevad vaevused ja liigeste probleemid. Tihti on need seotud tööga ja just sundasendist tingitud. Oma massaažikooli diplomitöö tegin massaažist reumatoidartriidi korral. Praegu täiendan ennast Avicennas just samal erialal ehk siis tugiliikumis­elundkonna testimine ja diagnostika. Loodetavasti saan veelgi paremini inimesi aidata, sest senine praktika on näidanud, et mu tegevusest on palju kasu tõusnud ja see teeb rõõmu. Kui ma näen, et ini­mene lahkub minu juurest silmade särades ja minust on abi olnud, siis see pakub endale palju positiivset.

Elad põhimõtteliselt Eestimaa südames. Kas Eestimaa südames tööd jagub?
Meie kandis asub Stora Ensole kuuluv puidutööstus Imavere Saeveski ja Graanul Invest, mis nüüdseks on juba suureks ettevõtteks kasvanud ning mille omanikeks on eestlased. Meestele siin tööd jagub, paljud käivad siia tööle naabervaldadest ja kaugemaltki. On ka kool ja lasteaed ning väga heal tasemel Päevakeskus ning uus sotsiaalmaja. Töötuid on siin vähe, protsentuaalselt ei oska kahjuks öelda, kui palju.

Tean, et oled suutnud inimesi tervendada, mis meetodeid selleks kasutad? Millal ja kuidas avastasid endas võime inimesi tervendada?
Juba päris väikese tüdrukuna nägin ma unes sündmusi, mis täpselt samal ajal kusagil mujal toimusid. Alguses ma rääkisin emale, kuid ega ta väga uskunud mu juttu enne, kui mu vanem õde ükskord õhtul koju sõitis ja jutustas, mis temaga eelmisel õhtul juhtus. Mina olin hommikul emale rääkinud täpselt sama, detailselt sealjuures. Lisaks olen terve elu näinud enne uinumist justkui filme endale näidatavat. Väga kaua arvasin, et see on kõigil nii, aga tuli välja, et ei ole. Sellepärast väidan, et meie, inimesed, ei ole ainsad mõistusega olendid siin Universumis. Mul on tulnud ära saata poltergeist ja seda kiiresti. Tegelikult pole vaja karta vaime, kummitusi ega ka poltergeisti. Nad ei saa muud teha, kui hirmutada ja just hirmu energiast nad toituvadki. Ei soovita torkida teispoolsust, antagu surnutele rahu. Küll aga tuleb lugeda hingepalve vabatahtlikult elust lahkunutele, et nende hinged saaksid rahus minna. Kartke elavaid, aga ärge kartke surnuid! Vaid elavad saavad teid kahjustada ja teile halba teha. Ma käin tihti kalmistul, seal ei ole halba energiat, seal on püha rahupaik. Oma osa mu arengus on kindlasti isal, kellega koos kalal ja seenemetsas käisime ja kes õpetas mind vaikust kuulama ja looduse märke lugema. Ega ma suurt oma nägemustest tegelikult kellelegi rääkinud polegi, sest nõukaajal oleks selle eest hullumajja sattuda võinud ja lõpuks lihtsalt harjudki ära elama oma maailmas paralleelselt selle ilma tegemistega.Ennast põhjalikumalt otsima ja arendama hakkasin umbes 25aastaselt, uurides läbi erinevad religioonid ja uskumused, tutvunud erinevate sensitiivide ja nõidadega ja käinud erinevatel loengutel ikka lootes, et lõpuks ometi ilmub kusagilt keegi guru, kelle sõnad puhas kuld on. Kahjuks pole sellist kohata õnnestunud. Kõige mõistlikumat ja targemat juttu olen kuulnud Pilistvere kirikuõpetaja Herman Kalmuse käest, kellest väga lugu pean. Meenuvad Kolga- Jaani kirikuõpetaja sõnad, kes ühes intervjuus sõnas: kui ma asusin teoloogiat õppima, kadus kõik see müstika. Ja nii ka on. Kui hakkad lõpuks mõistma. Kaua aega ei saanud ma aru, miks budistid terve oma elu surmaks valmistuvad. See tundus kuidagi imelik ja tekkis küsimus: aga millal nad siis elavad? Tegelikult läheb budistide suhtumine kokku kristluse kümne käsuga. Ela nii, et sa ei tee kurja, ela nii, et ei kahjusta teisi. Budism ütleb, et kui inimene oma elu õppetunde ära ei õpi , kurja ja halba teeb, siis tuleb ta siia ilma tagasi uuesti, saab uued katsumused ja seni tuleb, kuni asi selge. Mis tähendab, et me peame õppima olema Inimesed. Armastama, andestama, hoolima ja aitama. Mitte tapma. Mitte valetama ja reetma. Kui ma avastasin, et mu käed tunnetavad haigeid kohti inimese kehal, siis olin niivõrd hämmingus, et käisin lausa kaks nädalat ühte jutti ennast peeglist vaatamas uskumata, et see olen mina. Mu käed justkui räägiksid minuga. Kui panen käed inimesele peale ja hakkan massaaži tegema, siis juba kaugemalt käed tunnevad, kus on probleem. Ma andsin endale selgelt aru, et ilma inimese anatoomiat tundmata teda tulemuslikult aidata pole võimalik. Vähemalt mina ei taha olla see, kes pelgalt Looja kingitud andele toetub. Iga anne nõuab sellega töötamist, enese arendamist ja õppimist, õppimist, õppimist. Olen oma elus kogenud nii mõndagi, sellepärast pole minu jaoks vahet, kes on klient. Ma ei jäta aitamata kedagi, ka sellist inimest mitte, kellest ma tean, et ta tõesti ei suuda tasuda. Ka  hea sõna on midagi väärt ja kui paljud su peale hästi mõtlevad, siis on enesetunne suurepärane. Ma ei mõista kedagi hukka, sest kes olen mina, et seda teha? Kui sa näitad kellegi peale näpuga, siis kolm sõrme osutavad alati su enda peale tagasi. Mul on kahju alkohoolikutest, narkomaanidest ja elu hammasrataste vahele jäänud inimestest. Sest meie praegune ühiskond vaid soodustab seda kõike.

Sinu sõnadele on loodud laul „Delete“, mida laulab tuntud lauljanna Anne Adams. Kuidas lauljanna leidis sinu sõnad oma laulule? Kas kirjutad spetsiaalselt laulusõnu, või leiavad muusikud su luuletused kusagilt ja viisistavad need?
Delete ei ole minu kirjutatud luuletuse pealkiri ja laulu mõned esimesed read ei ole samuti minu kirjutatud. Minu luuletus kannab pealkirja Olemata lugu. Jagasin seda kunagi FB-s ja Anne Adams sealt selle leidiski. Minu enda mõte oli veidi teine, kui laulust välja koorub, aga iseenesest on lugu ilus ja video sellele väga hästi tehtud. Anne Adams  on teinud väga suure ja hea töö ära. Ma olen talle tänulik, sest tänu temale olen nüüd Eesti Autorite Ühingu liige ja tean sedagi, kuidas muusikaäris asjad käivad. Olen kirjutanud sõnu ka valmis viisile ja loodetavasti jõuame varsti ühe laulu salvestatud. Iga asi vajab aega. Siiski on minu jaoks viisile kergem sõnu kirjutada. Kahjuks ei valda ise noodikirjutamist, sest nii mitmedki laulud helisevad mul peas, aga üles kirjutada ei oska. Aga võib olla polegi siis vaja.

Sinu proosatekste on avaldatud ka ajakirjades. Millal avastasid endas oskuse anda kirjakeeles edasi oma emotsioone?
Ma olen kogu elu lugemist armastanud, õppisin lugema 4aastaselt ja umbes sellest ajast on ka mu esimesed luulekatsetused. Vahel mulle tundub, et suudan ennast kirjas paremini arusaadavaks teha, kui sõnas. Kusagil 14aastaselt kirjutasin ma kriminulli ja ei saa öelda, et see oleks halb olnud, arvestades mu vanust. Kirjandite kirjutamine oli minu jaoks nauding ning aitasin ka teisi. Mu kirjutatut on kooliajal ette loetud ka raadiosaadetes, kahjuks aga on aega nii palju mööda läinud, et täpselt enam kõike ei mäletagi. Vahepeal kasvatasin üles viis last ja tänu sellele on mul enda välja mõeldud muinasjutte, tihti tegime seda koos lastega. Kui Looja annab, siis saab nendest ehk muinasjuturaamatugi kunagi välja anda. Täitsa toredad lood on, lapsed täiendasid ja parandasid ja võib öelda, et see oli meie ühine tegemine.

Sul ilmus debüütluuleraamat. Millal hakkasid luuletusi kirjutama? Kuidas on luuleraamatu nimi ja millest kõneleb sinu luule? Miks sa luuletad? Kas see on mure paberile panemine, või pigem karjuv soov enese väljendamiseks ja läbi selle maailma paremaks muutmiseks?
Luuletusi hakkasin kirjutama juba üsna väikese tüdrukuna. Kui mu lapsed veel väikesed olid, siis tegin seda vähem, aeg kulus muule. Ka eneseotsingutele pöörasin ma toona rohkem tähelepanu. Luuleraamatu pealkiri on “Oma rada” ja see räägibki eneseotsingutest, armastusest ja selle puudumisest, kodust ja igatsustest. Mõni luuletus on pühendatud ka mu lastele. Üldiselt on see kohati üsnagi valus lugemine, aga loodan, et nii mõnigi lugeja saab sellest innustust ja äratundmisrõõmu. Et ta pole üksi, et keegi on sama tundnud. Seegi võib vahel abiks olla. Eks see ole samas ka valu endast välja kirjutamine ja tõesti tahtmine seda maailma veidigi paremaks muuta.

Oled tegev ka poliitikas. Sinu vürtsikad ja julged väljaütlemised on jäänud silma Facebookis. Mis osa sul poliitikas on ja kas kuulud ka mõnda erakonda. Mida arvad meie riigisedustest ja mida tahaksid muuta?
Olen kuulunud SDE ridadesse juba päris kaua, astusin erakonda siis, kui nad olid alles Mõõdukad. Ma tahtsin oma panuse anda, et midagi selles elus paremaks muutuks. Mitu aastat olin Imavere osakonna esimees, täpsemalt ka selle looja ja suutsime jõuda nii kaugele, et hetkel on valla volikogus kolm meie nimekirja inimest. Hetkel olen SDE Järvamaa piirkonna aseesimees. Kuid järjest enam tundub mulle, et see periood elust hakkab möödanikuks saama. Mida teeb tuul müürile? Kui ma näen ebaõiglust ja ülekohust ja lauslollust, siis ei saa ma mitte vaikides pealt vaadata. Võib olla on minust mingit kasugi olnud, ma vähemalt loodan seda. Mida muuta? Kaduma peaksid parteilised ametikohad. Rahvas peaks presidenti saama otse valida. Eestimaa maavarasid ei tohi maha parseldada võileivahinna eest ja oma loodust peaksime hoidma palju rohkem, kui seda praegu teeme.Kuna ma ei talu absoluutselt vägivalda, siis peaks perevägivallatsejatele olema väga ranged karistused. Kuid see on juba omaette ja pikk teema, millest võib rääkida mõni teine kord.

Kas oled seda meelt, et kui meditsiin inimesi aidata ei suuda peaks nad pöörduma tervendaja poole? Või leiaksid pigem, et meditsiin ja tervendamine võiks käia  käsikäes?
Alternatiivmeditsiin ja klassikaline meditsiin peaksid käima käsikäes. Ma ei pea õigeks, kui mõni sensitiiv keelab minna arsti juurde. Kui mina leian üles haiguse põhjuse, saadan ma inimese arsti juurde. Olen mitme oma kliendiga käinud oma õpetaja dr. Vassili juures, kes on taastusravi arst ja minu hinnangul üks Eesti paremaid selle ala spetsialiste. Mul on olnud õnn õppida oma ala tippude käe all. Meenub juhtum, kui minu poole pöördus inimene, kes ennast väga halvasti tundis. Ma nägin, et suured kondised käed justkui haaravad tema järele. Mina aidata ei suutnud, ka arstid mitte. Mõne kuu pärast ta suri vähki. Aeg antud elada, aeg antud surra. Kui eluraamat läbi hakkab saama, siis see saab ka. Siis ei aita enam ükski nõid, sensitiiv ega arst. Saab vaid surija lõppu kergendada, ei muud.

Kas terevndamine on su hobi või võtad inimesi raviseanssidele ka kindlas kohas ja kindlal ajal?
Vahepeal ma olin FIE, aga lõpetasin tegevuse, sest FIEdele mõeldud seadused ei kõlba pehmelt öeldes kassi saba alla kah mitte. Abita pole jätnud kedagi, sest kui abi palutakse, tuleb aidata. See on üks Universumi kirjutamata reeglitest. Kui Looja annab ja hästi läheb, saan hakata inimesi vastu võtma oma kabinetis. Ruum on põhimõtteliselt olemas, vaja korda teha ja täiendkoolitus samuti võtab nüüd oma aja. Aga kes tunneb, et abi väga vaja, see võib julgelt ühendust võtta. Mingi lahenduse ikka leiame. Mõnikord olen ise ka üllatunud, mida tegelikult tean ja suudan.

Mida tahaksid ütelda Eesti rahvale? On sul mõni nipp, kuidas inimene suudaks ennast eelkõige ise aidata?
Armastage, hoolige, aidake ja andestage. Ärge mõistke hukka, püüdke mõista. Inimene aitabki ennast ise, kui endale probleemi teadvustab ja sellega tegelema hakkab. Mina olen aitaja. Ma suudan palju, aga inimene peab kuulama ja järgima seda, mida ma räägin. Kordan üle: mina olen ainult vahendaja ja abistaja. Tervenemise võti on igas inimeses endas olemas. Olge te hoitud.