Vereside on jääv

Mark ärkas. Tõsi küll, äratuskell tema öökapil oli ammu juba ka kordustirisemise lõpetanud, kuid mees armastas alati peale helinat edasi lesida. See komme oli talle kunagi ka töökoha maksma läinud, aga mõnest lemmiktegevusest ongi raske loobuda, isegi siis, kui see muudab su elu.

Parim sõber Sten, kellega nad koos olid pool ilma läbi rännanud, manitses sõpra telefoniäratuse peale ärkama, aga Mark konservatiivse mehena armastas ikka sisseharjunud rutiini. Lisaks viis see teda tagasi lapsepõlve, Pärnumaa pisikesse külakesse vanavanemate manu, kus Mark kõik oma lapsepõlvesuved veetis. Ka maailmareisidele vedas ta alati äratuskella kaasa.
„Pagan, pekki keerasin kõik! No täitsa pekkis!“ Mark ei jõudnud ennast ära kiruda, kui silmi avades avastas ta et töövestlus algab poole tunni pärast ja uus töökoht, mis tõotab palju kopsakamat sissetulekut ning millele oli tihe konkurents, asub teises linnaosas. Lisaks ei suutnud Mark ärgata ilma kohvita. Heal juhul tarbis ta keedetud muna ja banaani kõrvale lausa kaks tassi kanget musta pätikohvi.
Mees jõudis õnneks napilt kohale, täpselt siis, kui kabineti uks paotus ja siresäärne meelas sekretärineiu teda nimepidi kutsus. Mehe süda tuksus kordi kiiremini, sest ta ei sallinud viimaseid minuteid. Lisaks töövestlusele viimasel minutil jõudmine ei teinud meelt just kõige teravamaks ja rõõmsamaks.

Kõneles iseendaga
„Mark Samarüütel, nonii,“ rohkemat Mark ei mäleta, kõik ülejäänu toimus nagu udu või vati sees. Mees arvas, et tema kandidatuur on läbikukkunud ja ta vandus tulist kurja, aga süüdistada oli ainult iseennast, ei kedagi teist.
Õdakul, kui mees oma korteri aknast mere taha loojuvat päikest vaatas, helises telefon.
„Pagan, need mögafonid võivad ikka vahel väga tüütud olla!“ Mees porises, aga vastas kõnele. Mõne hetke pärast oli ta uni nagu peoga pühitud, sest uudis, mis läbi telefoni kõrva paitas, oli ülimeeldiv. Mark saigi tihedast konkurentsist läbi ning ees ootas teda pea ees tundmatusse vette hüppamine ja seda juba loetud tundide pärast.
„Pagan, kuhu ma selle taimeri pannud olen!?“ Nüüd tuhises mees mööda kööki nagu tuulispask, sest ilma kohvita hommikut ta alustada enam ei soovinud.
„Ärka üles! Äratus, Mark!“ Mees ehmatas, kui kellegi hääl teda kella asemel hommikul äratas. Ta vaatas kella, see näitas alles viiendat hommikutundi, liiga vara oli ärgata. Kahte tundi oma uneajast ta kaotada ei soovinud. Ta kohendas patja, silus lina, sättis ennast südamepoolsele küljele magama, kui korraga võpatas. Margile ei andnud kuuldud ärataja asu. Ta hiilis tasahilju koikust välja, sussisahinal kööki jõudes arvas mees hetkeks ninasõõrmeis tundvat värske kohvi aroomi, aga näha polnud kedagi. Mark sügas vasaku käega kintsu, paremaga kukalt, nagu otsiks sealt vastuseid. Olgugi, et ta kehaosad vaikisid tummalt, sundis miski meest paigale tarduma, sest ta tundis kellegi kohalolu, hingust.
„Kuule, lõpeta see peitusemäng! Kes sa oled?“ Endalegi uskumatult kõneles mees tühjas köögis iseendaga. Kuri kahtlus, et katus hakkab ära sõitma, hiivas mehe meeled. Hirm, mis oli tema ajusagarate vahele pesa teinud, ei andnud asu. Mark avas sahvriukse ning vaatas kõik riiulid läbi, kedagi ei olnud. Ennast mitte uskudes kobas ta need ka veel kätega üle. Ei tulnud ka sealt ta küsimustele vastust.
„Hmm, skisofreenia on üks paganama kaval ja osav tegelane, ei ta küsi, kas ja millal tulla!“ Mees kartis juba, et haigus, mis suguvõsaliini pidi üha süveneb, on tulnud nüüd tema juurde teed sillutama. Ta astus esikus asuva peegli ette ning jälgis mõnda aega ennast, kõik tundus kõige paremas korras olevat, miski ei viidanud kõikvõimsale haigusele. Ta võttis telefoni, et teha üks varahommikune kõne oma meditsiiniõest õele, kes sellisel ajal juba nagunii ärkvel on, kui kuulis korraga taas; „Ärka üles! Äratus, Mark!“
Välgukiirusel tormas mees tagasi kööki, sealt magamistuppa ja jälle kööki. Keeras lukust lahti korteriukse, kuid ühiskoridoris valitses lausa haudvaikus, kuigi vahel sellisel kellaajal kostub sealt uste sulgemist ja võtmete kilinat.
Äkki helises telefon.
„Tere hommikust vennake!“ Tervitas kaksikõde teda reipal häälel. Mark vaikis.
„Uu, oled sa elus või surnud!?“ Õde naljatas, sest teisepool telefoni tervitas teda vaikus.
„Seda, et ....!“
„Just seda jah! Olen juba all, oled ikka tulemas?“ Õde muutus kärsituks, sest minutid tiksusid halastamatult.
„Ahjaaa, oihh, kohe olen all!“ Margile meenus alles nüüd mis kokkuleppe ta õega eelneval päeval sõlminud oli. Ta keeras ukse lukku ja lausa tormas treppidest alla.
„Sauh! Tead, mul on mure!“ Kohe autoust avades hakkas ta õele oma luulusid kurtma.
„Olen üks suur kõrv!“ teatas Margot rõõmsalt, kuigi nägi venna pilgus hirmu, mida ta seal varem kohanud ei olnud.
Vestelnud oma nägemustest ja kuulmistest kohmitses õde ja lausus: “Tjah, nüüd ta siis jõudis sinu manu ka. Mina olen sellega juba aastaid harjunud. Ei pööra isegi tähelepanu enam. Kummalisel kombel pole ma sulle sellest rääkinudki. Ju ma siis ei pidanud vajalikuks. Minule annab ta endast ikka igakuiselt märku. Isegi põnev on, sest hommikumeiki tehes teen ka temale, võtan mõnikord endale ärkamiseks topeltaega, ja mitte ainult ärkamiseks. Ära vaata mind nii kummaliselt, ei põe meist kumbki skisofreeniat. Lihtsalt, kui sa mäletad, sündis meid kolm ja meie õde Marget lahkus üsna kohe siit ilmast, kuid vereside ei kao ka siis, kui oled ammu juba maamullaks saanud. Ära muretse, kallis vennas, surnu ei tee kunagi halba. Liiati siis veel oma lihane õde. Ei, ei!“
Margot suutis venna, keda ta kaksikvennaks nimetas, maha rahustada. Võibolla poleks tohtinud nad teineteist kaksikuteks kutsuda, sest nendega oli siiski kolmas veel ... võibolla just sellepärast annab Marget ennast neile märku, ega saa rahulikult sealpool olla. Võibolla on asi siiski veresidemes. Kõik võib olla, aga üks on kindel, diagnoosi paneb siiski meedik!