Meenutame meie hulgast lahkunud Igor Volket: ufodest palju mõistatuslikum on...

Täna hommikul lahkus meie seast legendaarne anomaaliate uurija ja ufoloog Igor Volke (74). Igor on aastaid olnud suur Nelli Teataja sõber ja aidanud loendamatutelt kordadel lahti mõtestada meie ümber juhtunud eriskummalisi sündmusi. Avaldame tema mälestuseks 2007. aastal Nellile antud intervjuu, kus ta räägib pisut ka endast.

Kohtumine ligi aastakümneid omal käel anomaalseid keskkonnanähtusi uurinud Eesti ühe tuntuima ufoloogi Igor Volkega leiab aset vihmasel teisipäeval Tallinna Rahvusraamatukogu kohvikus. Esmapilgul arusaamatu kohavalik on üsna loogiline, kui arvestada tõsiasja, et oma igapäevast leiba teenib härra Volke raamatukogus töökeskkonna ja tuleohutuse spetsialistina.

Mõne minutilise hiljaks jäämise pärast põue pugenud piinlikkustunne kaob hetkega, kui sõbraliku olemisega Igor Volkega kättpidi teretanud oleme, endisest tuletõrjujast nagu lausa õhkuks rahulikkust. Lühikese peatuse järel garderoobitädi juures, kuhu oma veest tilkuva jope ulatan, suundume raamatukogu kohviku vaiksesse nurgalauda ja hakkame lobisema. Ikka nii, et mina küsin ja siis jälle kuulan suu ammuli.

Välja arvatud paari nädala tagused juhtumid Järvamaal ja Karksi-Nuias, pole viimasel ajal eriti rahvasuust ja ajakirjandusest niinimetatud ufolugusid kuulda olnud. Milles asi, kas ufode huvi meie vastu on kadunud või jälgivad nad meie igapäevategemisi nüüd senisest varjatumalt?

Üks kindel valem on see, et avalikkuse informeeritus sõltub alati vahendajast ehk siis meediast. Kui asi teemaks võetakse, siis saab rahvas sellest teada, kui ei võeta siis ei saa. Rääkides konkreetselt atmosfääris esinevatest tundmatutest objektidest, siis lühidalt öeldes elavad need nähtused täiesti „oma eraldi elu“. Praegu ma näiteks tean, et Ameerika Ühendriikide Lääneosariikides ja Mehhikos on olukord niiöelda elavnenud ja vaatlusi tuleb palju. Mis konkreetselt Mehhikosse puutub, siis on ta läbi aegade olnud suhteliselt hea kommunikatsiooniga vaatlusrikas piirkond.

Aga Eesti?

Ma ei ütleks, et Eestis nüüd oluliselt vähem „tegutsemist“ toimuks. Nähtus ise kui selline käib umbes 3,5 - 4 aastaste lainetena, vahel ta aktiveerub ja siis on jälle passiivsem. Näiteks praegu võib öelda nii, et möödunud aasta suve algusest hakkas see niiöelda uuesti aktiveeruma. Tänavu aasta on näiteks olnud juba kuus raportit.

Viimased juhtumid nagu ma aru saan, on siis aset leidnud Järvamaal ja Karksi-Nuias?*

Ja siis oli veel 30. juuni Raikküla juhtum, mis küll avalikkuse ette ei tulnud, aga ka seal oli tegemist kausikujulise objektiga, mis siis oma kuju muutis ning vahepeal ära kadus ja siis jälle välja ilmus. Tegelikult võib nende kolme viimase vaatluse puhul täheldada isegi üsna palju ühiseid jooni.

Kui tõesed üldse on Karksi-Nuiast ja Järvamaalt saadud tunnistajate väited tundmatute objektide pooldumise kohta? Ei ole ju välistatud, et asjaosalised olid mõnevõrra palju tervisenapsu pruukinud ja nägid ufot seal kus seda tegelikult polnudki.

No mina olen nüüd rohkem uurimise poole peal ja ma pean üsna täpselt jälgima, et ma ei hakkaks teemat niiöelda „seemendama“ ehk teisisõnu tuleb mul vältida otsest etteütlemist, sest vastasel juhul hakkan mõne aja pärast ise seda vilja lõikama.

Ajakirjanduslik materjal saadi nende juhtumite puhul ju kätte, kuid tegelikult peaks võimalikult tõeste järelduste tegemiseks konsulteerima ka riigikaitse ja õhutõrjega, sest neil on kindlasti omad infoallikad, aga pahatihti ei pruugi nad neid avaldada.

Kuidas riigikaitse ja õhutõrje üleüldse suhtuvad niinimetatud ufouurijatesse?

Lühidalt öeldes on vastastikune lugupidamine see, mis kindlustab et suusad niiöelda risti ei läheks.

Eks mõned nende tõsiteadmised osade konkreetsete vaatluste kohta jäävadki avalikkuse eest suures osas varjatuks ja nad avaldavad neid läbi oma PR-tegelaste laiale ringile vaid minimaalselt ja väga oskuslikult.

Kui suur on tõenäosus, et jaanipäeva paiku Pärnu rannas kadunuks jäänud eestlannast kaunitar Maris Järve rööviti ufode poolt?

Väga-väga väike, sest esiteks on Eesti nii kriminogeenne piirkond, et meil on kadumiseks niiöelda realistlike ja argiseit proosalisi võimalusi piisavalt palju. Kuritegevus on suur, vabalt ringi liikuvaid vaimuhaigeid ja niisama hullukesi palju ja seda nimekirja võiks kahjuks veelgi jätkata. Ufode poolt röövimise võimalus asub alles võimalike versioonide nimekirja päris lõpus, kuid välistada seda varianti muidugi ei saa.

Kas olete soeses aastaaegade ja ilmastiku muutumisega täheldanud anomaalsete keskkonnanähtuste aktiivsuse tõusu-langust?

Eesti kohta seda öelda ei saa, sest esiteks oleme me niivõrd väikesed ja teiseks on meil suhteliselt halvasti välja kujunenud võrgustik, mis koosneb enamuses erauurijatest ja kolleege kellega sellel teemal arutleda palju just pole. Isiklikult toetun ma Prantsusmaa ja USA uurijatele, kuna seal on riigipõhised uurimiskeskused ja hästi arenenud erauurimisvõrgud. Nende riikide uuringutes on täheldatud mõningaid seoseid päikese aktiivsuse ja Marsi lähiseisusega.

Mis arutelu käiku puutub, siis Prantsusmaa ja USA on täheldanud, et informatsiooni liikumine ühiskonnas annab välja vaid umbes kümnendiku juhtumitest. Seega võime järeldada, et kui Eesti keskmine tulemus on viis-kuus vaatlust aastas, siis tegelikult annavad anomaalsed keskkonnanähtused ennast näole umbes 50-60 korda ehk jämedalt arvutades kord nädalas! Väikese territooriumi kohta nagu seda on Eesti võib tulemusega igati rahule jääda.

Kas Teie ise olete ufot näinud?

Jah olen küll, kolmel korral. Esimest korda nägin tundmatut lendavat objekti aastal 1972, kui me olime suure seltskonnaga Koiva jõel paadimatkal. Istusime parasjagu lõkke ääres, kui märkasime taevalaotuses suunaga Läti poole niiöelda gruppi „punaseid jõhvikaid“, mis üksteise suhtes liikusid. Nende arv võis olla kümmekond või ehk isegi rohkem. Korraga nad sööstsid laiali, siis rivistusid ja moodustasid pika lindi, mis siis omakorda hakkas siinuslaineliselt liikuma. Vaatlus oli väga selge ja kestis umbes pool tundi ning objekt mida nägime ei olnud identifitseeritav ühegi teise asjaga.

Teine vaatlus toimus 80-ndate keskel Laeva raba piirkonnas, mis tollel ajal oli kasutusel Nõukogude armee polügonina. Raba kohal õnnestus mul näha objekti, mis nägi välja nagu suur viinamarja kobar. Ergavalt kollakas-punased marjad olid visuaalselt hästi nähtavad ja suure kobara küljest eraldatavad. Aeg-ajalt lendasid niinimetatud marjad kobara küljest eemale ja siis jälle naasesid.

Et olime just tulnud teatrist, siis avanes soodne võimalus objekti vaadelda ka teatribinoklitega ja lühidalt öeldes saime toimuvast päris hea ülevaate. Selles vaatluse suhtes olin alguses tegelikult natuke kahtleval seisukohal, sest äkki võis tegemist olla mingisuguse sõjaväelise objektiga, kuid aastaid hiljem sõjaväelastelt kuuldud jutt, et ka nemad olid tundmatu objektiga hädas olnud, kinnitas mulle, et tegemist oli anomaalse keskkonnanähtusega.

Kolmas ja seni viimane kord oli 80-ndate lõpus Tallinnas, Mustamäel, kui nägin taevalaotuses suhteliselt kiiresti liikuvat jämeda sigari kujulist ergavpunast ja helitut objekti, mis peale paari tiiru pealinna kohal silmapiirilt lõplikult kadus.

Tagasi alguse juurde tulles - kas viimased vaatlused Järvamaal, Karksi-Nuias ja Raikkülas tähendavad, et ufode huvi eestlaste tegemiste vastu on taas tõusnud?

No kui me huvide tõusu võrdleme nende esinemise sagedusega, siis me võime sellele küsimusele vastata jaatavalt.

Kindlasti on Teilt seda juba tuhandeid kordi küsitud, aga milline siis üks õige ufonaut välja peaks nägema?

Siinkohal võin ma vastata täiesti vastutuse enda peale võttes, et minu kogemusele tuginedes näevad nad suures osas välja nagu tavalised kristluseolendid, kes omakorda sarnanevad enam põhjamaist tüüpi inimolenditele. Teise äärmusena viitaksin ma mõningatele USA eriallikatele, mille järgi on väidetavalt tegu kümnete eriliiki humanoitsete tüüpidega, mis jämedas lõikes tähendab seda, et nad on inimtaolised, aga jätavad mulje kui küberneetilised ja bioloogilised ristsugutised.

Mida ütleksite lõpetuseks kõigile neile Nelli Teataja lugejatele, kes ellu väljaspool maakera absoluutselt ei usu? On Teil mõni näide kohe varrukast võtta?

Esimene asi mis ma tahan öelda on see, et minu eesmärk ei ole kellegile midagi tõestada, sest ma lihtsalt ei saa endale nii rasket ülesannet võtta, kuna mina lõbutsen ja naudin ning fännan kogu seda asja. Loomulikult tahab valdav osa inimestest tõestusi, aga pean tunnistama, et nendega on natuke problemaatiline.

Teine asi mis ma tahan öelda on see, et väga (üli)võimsad tõestusmaterjalid on juba kellegi käes. Nendele Nelli lugejatele, kes tunnevad natukenegi anomaaliate ja ufode vastu huvi, tahan ma öelda, et nad ei kujuta ettegi kui palju mõistatuslikum probleem kui seda on ufod, on tegelikult maa elukorraldus ja selle juhtimine...

Küsitles: Kristjan Jääts

*Mõlema juhtumi puhul märkasid öised pidulised, et lendav objekt "jälgib" neid. Tõestuseks tehtid fotosid.